KAUA VÕIB
„KAUA VÕIB“ ei ole mitte lihtsalt lavastus, ei ole ta ka lihtsalt muusikal. Nimetada seda vabaõhu muusikaliseks tantsulavastuseks oleks kogu selle sündmuse tegeliku mõju ja tähenduse vähendamine.
„KAUA VÕIB“ on nädal meie elust. Meie – projektis osalenute jaoks. Ja meid ei ole ju sugugi vähe – üle kolmesaja inimese.
MTÜ KOMOS'e jaoks oli see kõige suurem projekt üldse. Loodame et suurim siiani, mitte üldse, sest kogu see energia, sära ja rõõm, mis on veel siianigi peidus selles augustikuises nädalas on nii paeluv, et kogu hingest soovime me seda kunagi veel kogeda.
MTÜ KOMOS tänab ennekõike kõiki projektis osalenuid. Eriti suured tänud Viimsi Huvikeskusele ja Kalle Ermile, Maido Saarele ja Hirvo Survale.
„KAUA VÕIB“ on lugu noortest inimestest ja noortele inimestele. See jutustab noorest poisist nimega Jaan (Margus Toomla), kes koos ema ja noorema õega on kolinud just elama väikesesse linnaagulisse. Tema juhuslikust kohtumisest Heleniga saab aga alguse suur armastuslugu. Ja kui inimesele langeb kord juba keala midagi nii ilusat ja armast nagu armastus, siis on (ja kui ei ole siis peaks olema) igaühe soov seda võimalikult kaua hoida. Nii loodavad ka Jaan ja Helen (Madli Miller).
See aga ei meelgi kohe mitte üldse Allanile (kunstnik Rait Potisepp) ja tema kambaliikmetele (Roland Korv, Jüri Tiidus, Erik Ollermaa ja Mikko Laugen). Allan, kui vaieldamatu tänavakuningas, peab sedavõrd loomulikuks seda, et linna kõige kaunim tütarlaps peaks ju tingimata temale kuuluma. Pealegi, kust võtab see uus poiss endale selle õiguse et tuleb „õunu noppima võõrast aiast“.
Nii jääbki armastuse mõju Jaanile üha ja üha väiksemaks. Igatpidi kuidas ta ka ei proovi, ei ole enam kaua võimalik mööda vaadata Allani provokatsioonidest. Kuid Jaan, kui hea poiss, ei ole ju e lus kordagi kakelnud – kuidas vastu hakata sellisele õelusele? Vastuse sellele annab Hr Keemik (Peeter Kaljumäe), kes ainult temale omasel sõbralikul toonil jutustab loo kunagi elanud kuningas Pyrrhosest. Pyrrhos, kelle tegude kõrval ennekõike teatakse tema ajalukku sööbinud lauset: „Üks selline võit veel ja ma olen kadunud“, õpetas meile just seda, et alati ei tähenda võit just mitte võitu. Ka võites võib kaotada ja seega siis ka kaotades võita. Raskeks muudab selle ainult inimlik uhkus.
Helen, eht naiselikul moel, ei mõista meeste (siiski poiste J ) vahelist tüli kohe mitte üldse. Jaan vastab: „Mina ei ole mingi paber, Helen. Kas sa tead, mis on minu ja lihtsa paberilehe vahe. Vahe on selles, et paber KANNATAB kõike!“
Saades aga aru, et ka temal endal võiks natukene rohkem kannatust olla, keeldub Jaan Allaniga kaklemast. Ja kui kõik on võitlustandrilt kadunud, siis arvab Allan ikkagi, et ta on võitnud… Iga võit aga ei ole alati või…
Lubage palun aga ära kirjutada siia ka pärast selle imelise nädala lõppu Komosele saabunud kiri :
„Muusikal „Kaua võib”
Etenduse lõppedes tahtnuks tribüünil püsti karata ja valjult karjuda VÕIMAS ! Aitäh ning jätkugu teil tahtmist ja jõudu järgmisteks projektideks.
(Tänulik lapsevanem)“
Ei, ei – AITÄH TEILE!!!
TEGELASED:
LOOMINGULINE TIIM:
VABATAHTLIKE ABIVÄGI
TEHNILINE TIIM
OSALENUD LAULURÜHMAD
OSALENUD TANTSURÜHMAD
