MTÜ KOMOS on aktiivselt ja vähem aktiivselt tegutsenud alates 1999 aastast. Naljakuu esimeseks kuupäevaks toodi lavale esimene üllitis, mis kuhjaga vürtsitatud laulust, tantsust ning hea- ning halvamaigulisest huumorist. Põhieesmärgiks vaid üks, teha just selline asi, mida me soovisime ja just nii nagu me ise seda ette kujutasime.
Sama liin on visalt jätkunud. Kuigi vahepeal on olnud ka väikeseid suunamuutusi ning absurdi-jaburdus žanri kõrval on viljeletud ka etendusi. Üks on aga jäänud alati samaks – muusika, laul, tants ja trall.
MTÜ KOMOS ei ole mitte ainult nimi. See peaks olema ellu suhtumine. Kurbi ja nutumaigulisi hetki on siin vähe – põhiliseks proovikiviks on ikka (kr. k tõlkele truuks jäädes) pilkelaulude vaimukas ettekandmine.
2001 aasta tekitas elavat arutelu maakonnalehes Harjumaa ilmunud arikkel „Viimsis möllavad imelikud bakterid“. Tegu ei olnud aga mitte mingi eluohtliku viirusega, vaid MTÜ KOMOS'e lavastusega „Mouth Park“, kus tegelasteks seniilsed, visad, traagilised ja koomilised hambabakterid. Isekirjutatud etendusele andis jumet ja värvi multifilmist South Park laenatud muusika, mida esitas live -na lavalt rockgrupp „Freeday“.
Aga elu ei ole nii ühekülgne nagu Möbiuse leht. Uskuge mind – isegi kui sa oled bakter või amööb. Seega on ka KOMOS oma nina võõrastesse asjadesse toppinud – on teisel kohe selline halb komme. 2002 a muusikal „Sa oled hea poiss, Charlie Brown“ oli küll pungil laulust, tantsust ja naljanumbritest. Kui paratamatult ei saanud kuidagi kohe kõrvale hiilida väikesest kurbusetundest südames, kui Charlie Brown loeb puuotsast langevaid lehti. Justkui hoogsaks olemiseks on vahepeal tarvis ka hoog maha võtta.
Lavastus, millest Eestis enne kuuldudki ei oldud, veelvähem lavastatud, tõi MTÜ KOMOS'ele Vabariiklikul Harrastusteatrite Festivalil Pärnus Grand Prix.
2003/2004. aastal vallutas Viimsi Huvikeskuse lava täielikult eht ameerikalik hullus – meelelahutus. Käsil oli nimelt lavastuse ja lavastaja Rünno Karna diplomitöö „Viimane Suudlus“ ettevalmistus. Huvikeskuse lavale kerkis visalt ja lausa mitme kuu jooksul tavaline väikelinna elamu, kus kaks korrust ja puha. Näitlejate endi kodudest laenati köögimööblit, haigla renoveerimiselt saadi toauksi, Viimsi Keskkool lubas lahkelt kasutada oma diivanit ja tugitoole, MB Show Service laenas tasuta metallkonstrukstsioone. Lisaks oli kohale tassitud erinevaid väiksemaid detaile, et illusioon laval oleks võimalikult reaalne. Lavakujundus ja just eritit piltide vahetus moodustas oma keerukuselt juba etenduse etenduses ning tihti tuldi pärast etendust küsima ka seda, et kuidas on võimalik lava vahetada nii mitmekesi, nii kiiresti ja nii organiseeritult.
Kuna kaks viimast etendust on Eestis esimest korda mängitud, siis kuulub ka mõlema etenduse tõlkimiseau MTÜ liikmetele ja näitlejatele endile.
2005 aasta etenduseks oli Stephen Kingi „Carrie“. Jah – see oli imestuseks kõigile. Film mida emad ei luba oma teismelistel tütardel kohe kindlasti mitte vaadata, oli muusikalivormis Viimsi Huvikeskuse laval. Ei – meie ei teinud sellest muusikali, see oli juba olemas enne ja ka täiesti korralikult kuskil Broadway laval läbi kärssanud. Seega, siis meie ülesanne oli ainult püüda iga hinna eest vältida vigu, mis neil ei õnnestunud.
Kuigi nii veidi imelik Carrie ise, kui ka eht sigalikult käituvad klassiõed tekitasid kummastust pea igas teatrikülastajas, ei olnud saatus meie vastu nii karm, kui traagiliselt hukkunud Carrie vastu.
Ning uskuge või mitte – praegusel hetkel oleme just siin kus me oleme. Ja „Kaua Võib“ on uus kuum nimi linnas.
